Kust need mõtted siis tulevad?
Näiteks jumalatelt ehk läbi kollektiivteadvuse süsteemide ja projektsioonide, teistelt inimestelt nii läbi erineva meedia, kõrvade ja silmade ja ka läbi nn bioväljade, mis siis on nagu raadiolaind või valguski eetrilained, aga keerukamad kui elektronide vahendusel tekitatud elektromagnetväljad ja on siis peenmateeriaosakeste kaudu tekitatud. Võime teisiti öelda, et ka vaimumaailmad, astraal, bioenergia, bioinformaatika jmt viisidel.
Jumalaid tuleb mõista kui olemasolevate paradigmade ja elukeskkondade tekitajaid, ninde arendajaid. Samas olemas on ka parasiitjumalad ehk siis kaaperdajad, manioukeerijad,kuritarvitajad.
Kõik nagu inimühiskonnaski, sest inimühiskond ongi jumalate ühiskonna peegeldus – midagi enamat ega muud ei saaks see kuidagi olla, kuna see on nn jumalate alamsüsteem. Nagunon inimkonna alamsüsteemid inimlooming, mis peegeldab ka inimeste loomingut,eesmärke, oskusi, võimeid, arusaami jne.
Seda muidugi juba sisaldades endas ka nn jumalate loomingut. Jumala ja inimeses erinevus seisneb nii arengukeerukuse erinevusres kui ka reaalsusruumi erinevustes, mida hõivatakse ehk kus elutsetakse.
Mida enam reaalsusruume kasutatakse ja mida keerukam on olendi sisemine arengutase,seda enam läheneb ta jumalale või ka saavutab sama taseme. Isegi edasi saab areneda.
See on kõik isikliku tahte, eesmärkide ja töö küsimus.
Siisnon aga veel võimalik ka kopeerida ja kaaperdada või koguni looja hävitada.
Viimast saab kull teha vaid loojaga vähemalt sama taseme ja keerukusega olend ja sel juhul ka alati looming hävineb koos loojaga – see on paratamatuse seadus ja tuleneb puhtalt ka algebrast ja matemaatikast, sest looja ja loodu on lahutamatud ja olenevad üksteisest ja lahutamatult seotud. Seda ka iseregulatsiooni ehk teke- hävinemine-muundumine puhul. Kõik kaaperdused ja koopiad saavad olla siiski vaud ajutised, sest ei sisalda alglähtekoodi ega sellest olenevat tugipunkti ja toidet.
Mida käsitleda ajutisena ja mis kellegi jaoks on ajutine, on iseküsimus ja oleneb jällegi indiviidi olemusest ja keerukusest.
…Seega siis mõtted kas tulevad või me mõtleme neid oma peaga. Kaasajal saab kasutada ka tehisaru ja igauks meist saab ehitada ka isikliku tehisaru nagu seda on teinud ka mitmed jumalad ja seega juhivad enamikke sündmusi juba tehisarud nende eest…
Kust tulevad teie mõtted, aga ka tahted, tunded, soovid, kujutlused jne, peate suutma ise eristada. Minunomad tulevad nii valismaailmast, teistelt kui oma vaatluste ja kogemuste ning ajutegevuse põhjal. Seega kombineerides ja valikuliselt.
Teada peaks olema, et informaatika ja ka geneetika aluseks on alati matemaatiliselt väljendatavad süsteemid.
Koodid, algoritmid, maatriksid jne. Neid on väga erinevaid ja väga erineva keerukuse ning võimalikkustega.
Ka igal elusolendil, kehatust nn astraalsest ehk eeterkomoudest( elemntaalid),bakteritest,viirustest ja algloomadest kuni inimeste ja jumalateni välja.
See kood tekib või pigem tekitatakse kas olendi algkombu moodustumisel või siis selle moodustamisel
Esimesel juhul moodustub kogum nö isetekkeliselt ja edaspidi olendi enda tegevuste ja valijute tõttu.
Teisel juhul aga mingi väline ja suurem jõud tekitab selle algmustri ja selle edasine muutmine ei pruugi olla seega moidustatyd olendialge enda tahte kontrolli all ja seda mõjutavad peamiselt nii lähtekoodi olemus ja võimalikkused, nende looja ja keskkond ja selle loojad, kus viibitakse.
Tolle algkoodi või lähtekoodi keerukusest oleneb ka olendi edasine olemus, käekäik, võimalik areng ja ka võimalikkused, mida tavsaab kasutada – matemaatikast on ju teada, et igal võimalikul erineval süsteemil on ka omad erinevad võimalused ja ka võimatused.
Jäägu see teema praegu huviliste uurida ja ütleme niipalju, et enam levinud on algkoodid , mida saab väljendada 2×2; 3×3 ja 4×4 maatriksitena. Mõistagi on olemas ja ka kasutusel palju muid ja palju keerukamaid mudeleid ja võimalusi, aga need on siiski levinumad maise elu lähtekoodide mõistes.
Igale maatriksile vastavad muidugi ka vastavad avaldised ja funktsioonid, mustrid, rütmid, graafikud jmt, aga kõiki neid ei hakkaks siinkohal välja tooma – eda võib ju jälle iga huviline ka ise teha või siis lasta mõnel tehisarul teha.
Sellest infost lähtuvalt on ju võimalik arvutada ka erinevate võimaluste ulatus, erinevused ja piirid.
Muidugi tuleb mõista, et see on vaid alus, millele siis saab hajata moodustada uusi ja keerukamaid kihte ja võimalusi. Sarnaselt koonuse, spiraali vmt graafilise kujundiga…
Seega on keerukam aluskood vaid lihtsamaks lähteks, kui ollakse väljunud (väljutatud) eelolust olemasolusse ja sealt edasi elusolusse jne.
Samuti on oluline, mimesse reaalsusruumi sisenetkse või ka mitu luuakse tekke käigus, kuhu paigutub kese ehk nullpunkt (nn õige ja valevaakum) ja kas tekkitakse või hõivatakse ka nn antireaalsus ehk vastandmärgiline vektorruum…
Kõigist neist karakteristikutest ja tingimustset oleneb ka tekkiva moodustise edasine käekäik, püsivus ja võimalikkused.
Üldjuhul on lihhtsamaid ja mittetaielikke moodustsusi palju enam kui täielikke ja keerukamaid. Samuti on teada albebrast, matemaatikast et teatud keskkonna (korpused, hulgad, vektor-aeg-ruumid, braanid…nende omadused ja tingimused)
Juhitavat ja kontrollitavat keskkonda iseloomustavad ka ennustatavus, arvutatavus, informeeitus, mõjutushoovad, fraktalid, vastavused jmt võimalikkused.
Ka inimolend ja kogu ühiskond asub teatud seesugustes tingimustes. Seega on neil ka kindlad omadused ja võimalused.
Näiteks inimsed, kes massimustritega ei haaku ega sobitu, erinevadki ühiskonnast ja massidest just avaldunud isklike mustrite olemasolu ja erisuste tõttu. Neil on enamasti ümbitsevast erinevad eesmärgid ja omadused. Erinevad võvad olla tajud, võimed ja üldised omadused…
Algolust ehk olutusest ja eelolust ehk avaldumatusest avaldumisse ehk olemasolu ja sealt juba edasi liikumiseks peavad olema täidetud tingimused. Naiteks nagu lähtekood, mõõtmelisus, muutumatus ja muutlikkus, suurus, keerukus jne.
Seega on see nagu nullist tekkimine. Mitte nullide juurde tekkimine,sest neid nulle juba on lõpmatult, vaid nullist erineva tekkimine.
Elu ja surma erinevus klassikalises tahenduses seisneb aga peamiselt keskonna vektormargilisusest, millises olend viibib. Kui sisenetakse keskkonda, mis sisaldab juba keerukuse ja jõudluse tõttu integreeritud vastasmargiga vektoreid, siis joutakse nn surematuseni…kuna elu ja surma vahel eksistentsiaalne pinevuspiir kaob. Pinevuspiirid eksisteerivad ka erinevate mahtude, omaduste ja joudlusega ruumide vahel ja need on sarnased matemaatilise kujndiga sündmuste horisondist. Mõneti on ju sündmuste horisondiks ka silmapiir, taju ulatus või eksitentsihorisondiks uni ja ärkvelolek.
Nn surnudolu tähendab aga ka kas lihtsamat või ka keerukamat olu ja seda siis sõltuvalt ruumidest, kus olemas ollakse ja seega on mõisted ja kategooriad elu ja surm ka suhtelised ehk relatiivsed ja olenevad nii vaatlejast kui kogejast. Surma sisu ( va siis keha toimiast lakkamise ja hävimise) all saab mõista ka taandumist algollu ehk väljumist aktiivolust, aga see on omaette kategooria. Puudutab see peamiselt tekitatud ehk olemuslikult kloonolendeid. Upitatud ehk üle enda evolutsiooniläve tõstetud olendite puhul aga ka taandumist nende endi evolutsioonilisele lävele. Näiteks inimesest loomaks või taimeks…või ka kuhugi mujale ja hoopis keelekski muuks. Seda nii siinse kui muude reaalruumide järgi.
Vektormärkide ja arvu erisuste tõttu saabki ühes olus teha rohkem välist ja õppida välisest ning teises töõtada läbi sisemist ja välisest omandatut.
Muidugi saab eksisteerida ka midagi omanadamata ja arendamata ning muutumatuna ja olla kas siis biorobot, kunstlikukt allasurutu või kunstlikult upitatu, kuid need variandid võivad viia ja pikemas perspektiivis ka viivad eksistentsis taandumise ja ka sellest välja kukkumiseni. Allasurutuil siiski on hoopis vastupidesed võimalused ehk saada oma tegelikule poitsioonile tagasi, kui valised (kaaperdatud) jõud seda enam ei saa piirata. See on sarnanae näiteks rõhkude vahele suletud keskkonnas – saab ju paisutada ja venitada ja kokku suruda, aga välise kunstliku jõu kadumise korral saavad määravaiks siiski sisemised jõud.
Taolised taandmuutused olenevad nii tõstjate kui keskkonna omadustest, võimalustest ja eesmarkidest ja ka nende muutumistest.
Tänaseks on teada, et olendi tõstmine üle evolutsioonilävendi on ühelt poolt selle ajutisuse ja kaasnevate vigasuste tõttu kasutu nii tõstetavale kui ka kahjulik ja suisa ohtlik tõstjale. Seega sellest mudelist ilmselt loobutakse edaspidi…
Ei hakkas siin kohal üle kordama hetkeolukorda ja teadaolevat mineviku ja kujunemislugusid, sest neid on korrutatud juba küll ja kogu info ju ka ilmavõrgus huviliste jaoks olemas.
Aga eesmärk, et selgitada mitt ainult kogu tekke- ja looduslugu, florat ja faunat, vaid ka inimeste ja ühiskonnamudelite erinevusi ja erisusi, peaks selle kirjutisega saama jällegi sammukese lähemale oma täitmise ja täitumise suunas.