Potentsiaali võiks maakeeli nimetada võimalikkuseks.
Aga ka ulatus, haare, sisukus, suutlikkus ja kindlasti veel kuidagi.
Vaimumaailmast ja teadvusmaailmast oleme teada saanud, et ka kõigil elusolenditel on algpotentsiaal ja selle ulatus ja sisukus ning võimekus ehk siis ka keerukus sõltub üksnes ja ainult tollest olendist endast. Õigemini eelolus, kust siis too potensiaal tekib ja asetseb, tehtavast tööst või eeltööst, mille alusel ja tõttu olemasolusse ja elusolusse sisenada saab…
Seda siis sarnaselt või suisa samaselt füüsikast või ka psühholoogiast, sotsioloogiast, geneetikast, majandusest jne tuntud potentsiaalidega.
Elutul mateerial või energial algpotentsiaali endal pole, kuna see on loomisega kaasnev või omaette loomisest ja vahetult pärinev olem ja nähe. Sel pole ka ennast ehk iset ja selle tekitab ja kutsub esile mõni olend ja sealt edasi kaasnev. Samuti juba ilmnenud keskkondade ja olendite vastasmõjutustest tingitud nähted ja olemid.
Nagu seda on ka tarkvara ja struktuur ehk maakeeli näiteks tugitarind, algtaristu…mis siis ilmnemisprotsesse võimaldavad ja hallata ning juhtida võimaldavad…kui soovite või ka kui ei soovi.
Seega on igal elusolendil mingid eeldused,võimekused ja maht ning ulatused, mida ta üleüldse sellisel kujul saab saavutada või kuhu areneda ja mida kogeda, luua.
Nagu juba teame, siis see ulatus ja võimalikkus oleneb ainult olendist või õigemini tema eelolemusest endast ja mitte keegi teine ega kellegi teise eelomus ei saa seda mitte kuidagi mõjutada või muuta, kuna eelolus puudub vähimgi ja igasugune ühendus ja taju nonde eelolemuste vahel või mingilgi muul viisil.
Seda juba seetõttu, et sealne olu on mõõtmetu ja ei avaldu seega mitte mingil viisil ega moel väljaspool seda algolemust ennast.
Samas noid algolemusi saab selllises eelolus ehk ürgvaakumis, ürgsupis kui soovite või vaakumi lihtsaimal olemusastmel asetsesda siiski lõpmatult…
Nagu ka potentsiaalset ainet, energiat ja ka aega ja ruumi, mida lihtsalt seal veel olemas ehk avaldunud ei ole.
Kui olendialge saab iseseisvalt avalduda, siis olenditu potentsiaal ise avalduda siiski ei saa ja selle avaldumise peab võimalikuks muutma keegi avaldunud olend…
Küll aga saab avaldunu taas avaldumatuks taanduda ja samuti astuda vastasmõjudesse muude avaldunud või avalduma hakkavate olendite ja keskkondadega.
Just ja ainult seetõttu on ka igal inimolendil omad eeldused ja ka piirid, mis siis nagu teame, olenevad algselt temast endast.
Muidugi ka avaldunud maailmast ehk kui see maailm sialdab vähemat kui olendi enda potensiaal, siis peab ja võib olend sellest maailmast nö välja ja üle kasvama, kuna see ei rahuldaks ega võimaldaks tal teatud astmest enam oma arenguteed käia ja jätkata…Nö saabas jääb väikeseks.
Vastandjuhul aga saavutab olend oma arengulae maailma piires ja seda ületada pole tal endal mitte kuidagi ja paratamatult võimalik.
Meie praegune maailmamudel toimib siiski pisut teisiti ja seda just tolles vastandvormis, kus enamik olendeid asub ehk on välise impulsi toel tõstetud enda potensiaalist kõrgemale. Isegi palju ja mitu astet kõrgemale.
See saabki võimalik olla üksnes juhul ja tingimustel, kui selleks tõstmiseks ja täitmiseks kasutatakse loodud maailma sisu, tarkvara, energiat ja muid võimalusi ning ainest.Seal hulgas siis ainet ja inimkehasid, mida võimaldadatkse kasutada elualgerel, kes ei ulatuks inimtasemele ja saaksid avalduda ja elutseda üksnes loomadena või isegi vaid taimedena. Isegi asjade vaimudena ehk elementaalidena!
Muideks selline väline ületõstetus ja just üle teatud lävendi toob kaasa ka olendi arengus umbtee ehk sellest valjumiseks tuleb naasta tõstetusele eelnenud enda reaalse tasemega olukorda…
Olukord sarnaneb seega näiteks automaailmast võetud olukorraga, kus Zaporožetsid ja Trabantid on asetaud samale stardijoonele ja kategooriasse näiteks Ferraride ja Cadillacidega… ja selles olukorras nad võistlevadki ja suisa võudavad, mis on ju iseenesst võimatu, kuid saab osutuda võimalikuks, kui keegi ja kusagilt noid zapakaid ja trabakid nö nähtamatu käe abil edasi lükkab või nähtamatu nööriga edasi tõmbab jne.
Selleks nätamatuks käeks ja nööriks on siis muidugi meie paratamatu ja ammune hea tuttav parasiitlus, kes teeb aga seda kõike mõistagi looduse maailmamudeli, selles sisalduva ja ka kõikide teiste jumaliku ja inimpotentsiaaliga olendite arvelt…
Seda mitte just ja eelkoige parasiitluse enda tohutu võimekuse, nutikuse ja potensiaali tõttu, kuivõrd ikkagi just looduse ja ühe teise looja toonaste eksimuste ja teadmatuse tõttu.
See selleks. Nood vead ja eksimused kunagi kõik ka kõrvaldatakse, sest paratamatus ja muidugi ka nonde tegelaste endi tehtav töö ja areng seda teha võimaldavad.
Tulevik ja kauge tulevik saab seetõttu välja näha niimoodi, et looduse ja tema kaaslaste poolt loodud maailm läheb siiski oma teed ehk arenguteed, mis muuhulgas sisaldab ka õigluse teed, avalikkuse teed ja heaolu teed, kuid seda siiski vaid kõigi nende osiste täielikus ja süsteemses ühendatuses ja kooskõlas.
Tegelaskond, sh ka armsad või vihatud või lihtsalt parasiidid aga peavad minema ja asuma oma teele. Igaüks siis ikka ja just oma teele.
Milliseks see tee kujuneb või õigemini milliseks olend selle ise enda tarvis kujundab, olenebki vaid olendist endast või teatud arenguastmest alates ka nende vahelisest koostööst.
Näiteks siis selliseks, kus arenema saavad hakata ka teised olendid ja seda muidugi vaid siis, kui nad ise seda soovivad ja seda mõistagi vastavalt siis nende potentsiaalile!
Samas on ju igal olendialagel siiski oma ainukordne algkood, ja selle keerukus ja ulatus ja muide ka kordumatus olenbki eelolus loodud potensiaalist ja selle keerukusastmest, ja seetõttu saavad ju ka teised olendid neid isegi ja alati ära tunda. Sellest olenevalt ka näiteks kas kutsuda ja lubada enda ehitatud maailma või siis enam mitte.
Muuseas lihtsama potentsiaaliga olendite nagu taimed ja ka loomade puhul ainukordsust ei esine algkoodi lihtsuse ja võimaliku korduvuse tõttu. Seda kõike saab matemaatiliselt üsna lihtsalt kontrollida. Mida keerukam on aga algkood, seda ebatõenäolisem on olukord, kus kaks identset aga juba inimkeerukusega olendit satuksid üldse kunagi ja kusagil kokku. Seda võimatust või võimalikkust kinnitab näiteks tõenäosusteooria. Seda eriti olukorras, kus avaldumata olendite algeid on ilmselt lõpmatult palju… Samuti oleneb olendite avaldumine ja edasine kulgemine ju ümbritseva keskkonna erinevatest tingimustest, mis samuti isegi absoluutselt identse algkoodiga olendid teatud astmest erinevateks kujundaks.
Ka seda asjaolu on ilmtingimata ja väga tarviline kõigil olendeil teada ja mõista!
Nagu ka seda, et eelolu ja selles sooritatu ei ole kuidagi kellegi teise poolt vaadeldav protsess vaid üksnes sisemine protsess ja seetõttu juba ka selle kirjeldamine ja kujutleminegi valjaspoole iseenda algolu on suuresti fantaasiakonstruktsioon.
Fantaasiakonstruktsioon, mis aga avitab meil versumist, ilmast kui sellisest nii avaldunud kui avaldumata kujul aru saada ja seda ka simulatiivselt ja matemaatiliselt kirjeldada ning näitlikustada.
Seega on siiski ja just ka fantaasial kirjedamatult suur potentsiaal!