Sealt vaatab vastu aga juba õige mitu Eestit. Ammu on teada ju, et meil in vähemalt kaks Eestit. Tegelikkuses on neid aga veelgi rohkem.
Igal Eestil on omad üritused, omad, kohad nendeks üritusteks ja omad lipud ja loosungid. Mõni Eesti enam marsse ja meeleavaldusi ei korralda, mõni on päris ära kadunud, aga mõned Eestid on ka juurde tulnud, sest ega ei omad ega võõrad, loodus ega parsiidid ju tühja kohta kannata… või siis ei märka.
Mõnes Eestis küll tekib tühje pilke ja mõnes teises jalle tühje kohti aina juurde ja ka kõht kipub mõnes aina sagedamini tühjaks jääma… aga sellest ehk mõni teine kord.
Millises Eestis lugeja arvab end elavat, kuuluvat ja olevat, on tema enda arvata ja otsustada. Samuti nagu seegi, kas ta mõnel marsil, ketil, meeleavaldusel, kogunemisel või paraadil osaleb…või kas tal kusagilt pigistab või hoopis tühjaks jääb…
Kas teda on kutsutud mõnel neist osalema…või on ta koguni ise mõni kutsujatest – seegi oleneb ikka suuresti meist endast.
Üks on aga selge ja nimelt see, et mitmetikesisuse keskskel on olemas ka mitmekesisus.
Arvatavasti on ka ütlemata selge, et teatud tegelaste jaoks on õige ainult nende Eesti ehk see kuhu ta siis parajasti kuulub. Kõik ülejäanud on valed ja pahad.
Teatavale seltskonnale on aga vastuvõetavad juba mitu Eestit ja vastavalt juhusele ja vajadusele saab neid Eestisidkimju vahetada…
Mõned meist loovad aga hoopis ise uue Eesti või siis neile soovutatakse seda Eestit luua ja antakse rahagi peale kauba…
Mõned loovad ja ehitavad Eestit jälle oma enda ajast ja jõust ning nõust – seega kuidas keegi. Pealegi mõned eestid ju omavahel veel konkureerivad ja mõned suisa sõdivad!
Igatahes Eesti meil onolnud, on praegu ja arvatavasti püsib ka edaspidi. Kuidas seda Eestit ametlikult parajasti nimetatakse, on iseasi. Oluisem sellest ametlikust nimetusest on aga EEstlus, eesti keel ja eesti meel, mida täies ulatuses ametlikult enamasti ei õpetata.
Teatud osas ja vastavalt ajastule kindlasti õpeatatakse, aga selle kõige juures on oluline just see, et need, kes määravad mida ja kui palju õpetada või mida eestluseks parajasti nimetatakse, Eesti ja Eestlusega sageli mitte mingit ühisosa ei oma ega Eestis ei asu või siit ei pärine…
Seega omalt soovitaksin just täna, Eesti päeval ka selle viimase asjaolu üle mõelda, sest nagu juba herr Meri kunagi ütles, siis Eestil saab olla üks president korraga. Seda mõtelust edasi laiendades, saame ga ütelda, et Eestis saab olla ka ainult üks eestlus ja Eesti korraga – ülejäänud lihtsalt ei ole need päriseestid ega põliseestid. Paljud ei ole üldse Eestid…
Seega lõpetuseks sobiks küsida igal ühel ja just iseendalt, et millises Eestis tema elab, arvab või usub elavat, tahab elada ja kas see eesti ikka on üldse eesti asjade, eesti meele ja eesti keelega Eesti?
Kas selline eesti kindlustab ja arendab meie riiki kõikumatus usus ja vankumatus tahtes ning on pandiks sisemisele ja välimisele rahule, ühiskondlikule edule ning üldisele kasule ja seda praegustele ja tulevastele põlvedele ning tagab meie rahvuse, keelele ja kultuurile säilimise läbi aegade? Kas selline Eesti on rajatud ja toimib vabadusel, õiglusel ja õigusel ja kui, siis kelle õigusel?