Võibolla olete tähele pannud, et sügismärgid hakkavad tasapisi aina lähemale hiilima ja seega on ka koristusaeg.
Kes siis mida koristab, kes seda, mida külvanud on ja kes seda, mida krabada on külvajatelt saanud…. Mõned koristatakse ka ise hoopis ära…
Aga on ka lahkumisaeg ja langemisaeg ja seetõttu ka miskit ja mõned jälle langevad ja mõned ka lahkuvad.
Eks seda kõike on ju ka näha ja lugeda ja võibolla paneb ka mõni lugeja seda isegi tähele…
Seoseid saab nii märgata, tuletada kui mitte märgata ja ka eitada.
Sügist aga siiski mitte. Eitada või mitte märgata.
Tõsi, võib ju kuhugi eest ära minna ja nii või saagi kellegi eest ära krabada…aga küll see sügis ikka ükskord kätte ka kõik saab. Nii külvajad ja saagisaajad kui rändurid ja krabajadki…
Ka elusügis saab kõiki meid kätte ja mine sa eest ära või kraba palju tahes, järele jõuab ta nii kui nii ja nii külvatu kui krabatu jääb veel suves elajate ja kevade nautlejate osaks.
Tõsi, ka talv on veel ees ja mõned elavad ka talvel ja talve ülegi, aga eks sellekski peab olema kevadel midagi külvatud ja suvel haritud ning sügisel salve pandud.
Jällegi on ka salvedes salasepitsejad ja kaagid ning krabajad…aga kaua sa ikka krabajaid ja ka kurbade ning õnnelikegi naeru kannatad. Eks paljud on visanud võtmed kaevu ja mitmed ka lusika nurka…
Ent loodusring käib kõigele vaatamata aina edasi ja ka eluringid paljude jaoks jätkuvad. Seni, kuni ringe jätkub. Seniks, kuni neid on ka ise juurde külvatud, aina haritud ja kokkugi kogutud… Tõsi, ka krabada on saanud.
Kõige selles saab näha seoseid ja süsteeme, aga saab ka niisama vaadata, midagi nägemata.
Aga nagu teame, siis koristada saab ikka seda, mida on külvatud.
Kas siis enda külvatut ja seda varudes ja valvates või teiste külvatut ja seda varastades – valik on alati meie.
Muidugi on loodud ka muljetused, et ühed aina külvavad, teised jälle harivad ja hoopis kolmandad koristavad saagi ja tarbivad seda. Mõned suisa ainult tarbivad…aga see on siiski vaid mulje. See ei saa kaua nii kesta. Seda siis looduse ja loogika järgi…ja küll loodus siis sellegi segadusegi koristab…ja uued seemned külvab.
Tõsi, kusagil ju on need seemned mida külvata ja kusagilt tulevad ka uued seemned ja vanad kuhugi kaovad…
Kusagilt tulevad ka krabajad ja tulevad ka koristajad. Aga seda ikkagi siis, kui aeg on koristuseks küps.
Ja jälle seda ikka kõike ringide kaupa.
Ja seemnetegagi on nagu inimeste või küünaldega, et osad toidavad meid, säravad ja valgustavad meie teed, aga säravad ka virvatuledena ning teised jälle söövad meite saagi ära, väheke hõõguvad, suisa suitsevad või pistetakse koguni tagumikku…