Ilmselt kõk ju tänapäeval teavad, mis neutraalsus.
Vähemalt arvatakse nii.
Neutraalsus on ühtepidi mitte osalemine,mõjutamatus, teatud täisulikkus, mis võimaladab mitte osaleda ja sailitada puutumatuse, muutumatuse, sõltumathse jne.
See kehtib nii füüsikas ja matemaatikas kui inimsuhetes, filosoofias, ühiskonnas jne.
Kui paljud on aga mõelnud või õppinud,et neutraalsus ei saa olla miskimomaette asi ja nähtus, vaid üksnes olukord, kus on moodustunud tervik.
Tervik, mis siis koosneb osadest. Polaarsetest nagu + ja – , aga ka kolmikutest, nelikutest, viisikutest, kuuikust…
Et mida keerukam osisus ehk nn polaarsus, seda keerukam, täiuslikum ja püsivam neutraalsus. Näiteks juba tuntud osakese neutroni kohta on ju teada, et see ei ole iseseisvana väga püsiv… miks see nii on, ei hakkaks aga siinkohal selgitama, sest see selgitamine nõuab juba pikemat käsitlust. Küll aga võib lisada, et kuuikkomponetne neutraalsus on juba igavene. Samuti täiesti sõltumatu ja omaette. Seega ei ole ka ei mateeria, energia ega elusolendidki piiritletud ei ebapüsiva neutraalsuse või ka üksnes polaarse ehk duaalse polarisatsiooniga. Olemas on kolme ja enama nn polaarsed olukorrad. Seega ka keerukamad ja või alusteküllasemad maailmad ja osakesed, mis neid moodustavad. Kolme ja enama komonentsed (enama vektoriga) braanid ja aegruumid, laineväljad ja eeter ehk vaakumtasand, energiaväljad, keerukamad infosüsteemid ja salvestuavõimalused ja muidugi ka kolme ja enama soolisus elusolendite seas. Keerukam ja võimalusteküllasem maailm ja elu.
Siiski ei tasuks meie praeguses ruumis, mis on kahevektoriline braan ( kolmas mõõde tekib kahe vektori, stringi, spinni… kokkupuutepiirkonnas alamvirtuaalsusena) ja vastav (em) laineväli ka kahest sugupoolest keerukamat elumudelit otsida ega ammugi mitte seda siia üritada luua – tulemuseks on ebatäius, sobimatus, toimimatus, vastuolulisus ja püsimatus ning võimatus. Aega saab tajuda ruumist siiski erinevalt nagu ka muid reaalsuse karakterisikuid nagu mass ja muutumatus, tihedus, voolamine ja muutus, infoküllus ja energiasialdus, aktiivsus ja passiivsus jne.Muidugi on kõik need karakteristikud ka omavahel sidusad ja üksteie olekutest ja väärtustest sõltuvad. Nagu mateematakstki tuntud seaduspärad ja võimalikkused.
Nii, nagu seda on ka nendel põhinev mateeria, energia ja mateeriast ja energiast koosnev elusolend oma järjestuste, võimalikkuste ja võimatustega. Oma taju iseärasustega…
Näiteks ka kolme sooga elu saab võimalik olla külll, reaalse olemise ja arengu seisukohalt isegi möodapääsmatu, aga seda juba vaid kolmevektorilises braanis, ruumis, ajas ja mateerias ehk paralleelmaailmas, mis saab asuda ka ajaliselt ja ruumiliselt kas siinsamas ja praegu või väga lähedal või ka kaugel ja väga kaugel, sest versum on ju üks ja kirjeldatav kõikide selles sisalduvate olemite jaoks. Ka kõik muud omadused ja osised on ühtsed ja sidusad, kuigi ümber jaotatud ja seega otseselt eraldatud.
Universum multiversumina siiski juba sisaldab kõiki igavesesks toimisesks ja stabiilsuseks vajalikke süsteeme, tasandeid, aegruume, energiad jne. Iseasi, et need on oma taiuses veel enamasti tühjad ehk väljja arendamata ja aksutamata. Siiski leidub juba seal ka parasiite ehk mitteloojaid, kes üritavad seda kõike kaaperdada. Iseasi, et kuudas taolised tegelased ja taoline suundumus tekib ja saab tekkida ja et see lõppkokkuvõttes ei ole jätkusuutlik ja lõpeb kas versumi lagunemisega või parasiitluse ehk vallutamise ja omastamise ning moonutamise kadumisega sellest. Teatud aja jooksul on võmalik ka sümbioos, aga ainult taetud aja jooksul. Näiteks nagu eraldi neutronigi olemasolu meie braanaegruumis, kus see saab stabiilselt eksisteerida ikkagi vaid koos polaarsete osadega ehk vaid osana arengust ja muutumisest. Seda lihtsal põhjusel, et meile tuntud braanaegruum on pikemas vaates iseseisvalt ebapüsiv ja muutuv ja saab stabiilselt põhineda vaid arengul ja kooseksitentsil koos teiste braanaegruumidega (paralleelruumid vmi) ehk kontrollitud ja suunatud muutumisel…või siis laguneda nii kvantsammudena kui ühtlaselt, olenevalt siis vaatlusest ja vaadeldavatest meetoditest eimiskiks. Vaatleja peab sel juhul olema kas täiesti eraldi ja seda olenemata kas ta asub vaadeldava süsteemi sees või sellest valjas. Osana sellest olles, ta samuti muutub, areneb või kaob siis koos selle süsteemiga ja seega sel juhul kaob ka vaatlus ning teave vaatluse kohta.
Entrooopialgi on alati oma kord ja võimalikkused nagu ka võimalused. On ka põhjus ja tagajärg ehk algus ja lõpp.Täiuse puhul saavutavad need taieliku ühtsuse, taandumise puhul aga eralduvad lõpmatult.
Siin on taas mõttekoht, et mida tehakse, miks tehakse ja kes, kust ja milleks või kelle jaoks teeb ning mida tuleks mõista ja teha, et nii ei tehtaks.
Näiteks Universum kui multiversum on täiuslik. Samuti looja kui elu kõrgeim vorm.
Kõike seda saab geomeetriliselt ja matemaatiliselt üsna lihtsalt ka tuletada ja kontrollida. Muidugi, kui lähenemine on õige ja kõiki komponente arvestav ning alati nullpunktist (ükskõik millisest lõpmatutest, kuid just nullist) lähtuv.
Saab tekitada ka nn valevaakumi ehk mittenullpunktist lähtuva olukorra, kuid seegi on ebatäiuslik ja ebastabiilne ning peab stabiliseerumiseks ühest suunast taanduma ehk kahanema ja vaatandsuunast täiustuma ehk paisuma, mille käigus kõik osad ja kogu süsteem siis peab ka vastavalt muutuma. Näiteks nagu praegune ühiskonnasüsteem, mida saab käsitleda ka kui evokutsioonilist häiringut, väärarengut…
Sama olukord kehtib massi ja energiaga või lõpmatuse ja lõplikuga, võimalikkuse ja paratamatuse, aga ka alguse ja lõpu ehk arengumudeliga – olematuse ja täiusega siis.
Seega neutraalsus ja nullolek on täiesti erinevad olukorrad, kuigi sarnased ja kõik neutraalsusatmd jäavad absoluutse eimiski ja täiuslikkuse vahele. Polaarsused on aga muutumiseks ja arenguks möõdapääsmatud ning ilma polaarsusteta ei saaks ka mitte kunagi ega mitte kuidagi tekkida mitte ühtegi neutraalsusastet. Peale absoluutse nulli siis, mis aga mitte kunagi pole mitte kuidagi tekkinud ega saa ka mitte kuidagi ja kunagi kaduda, kuna see on eimiski ja asub mittekusagil ning mitte kunagi kuigi igavesti ja lõputult…Tegelikult saab öelda, et see on nullmõõtmeline olu, mis koosneb lõpmatust hulgast nullpunktidest, millel on nullenergia ja nullsidusus aga ka nullkord. Seda tegelikult ja reaalselt olemas ei ole, aga see paratamatult ja absoluutselt on.
Samas kõik muu ja täiuslikkus saab alata ainult sealt ja tekkida selle läbi ning sellest tingituna.
Ja mis ülimalt oluline – Seda kõike ei tasuks ega tohiks muidugi tõlgendada taas kui jumala loomingut, sest ka kõik jumalad pärinevad ja saavad pärineda ainult sellest eimiskist ja igavikust ja pole seega selle loomise või olemasoluga mitte kusdagi seotudenam kui ükskõik kes muu või mis muu – Nad tekivad ja tekitavad end sellest nagu ka iga muu elusolend, mateeriaosake ja kõik muu. Tõsi, hiljem, olles iseseisvalt arenenud, saab seda eimiskit juba kasutada ka edasiseks loominguks. Näiteks Universumi ja elu ehitamiseks…mis teeb siis edasise oluelu palju lihtsamaks, kuna on midagi juba tekkinud ja tekitatud. Nii, nagu laps ehitab klotsidest oma mängumaailma, inimene oma elu maja jne jne. isaesi, kas siis endale ja teistele voi kokmandadtele, kes siis nö tulevad seda endale krabama, midagi aga tegelikult peale valede vastu pakkumata, sest nad tegelikult ei oma midagi reaalset ega pole midagi ise ehitanud…vaid on kelletki saanud ja siis andja, õpetaja vki reetnud jne. Tuttav ju, kas pole?
Seega enne aga kui reageerida omast ehk siis etteantud täiuse ja võimalikkuse astmest ning midagi ettearvatut täiesti ise 😉 arvama hakata, tasuks siiski looduse, loogika ja süsteemsuse ning struktuursuse poole pöörduda. Ainult sealt nimelt saabki kõik vastused ja ainult tõesed vastused. Saab ka võimalikkused ja voimalaused.
Seega eitades algust ja lõppu, neutraalsust ja polaarsust, korda, arengut, strukturaalsust ja sidusust, eitatakse ka olu ja elu, tööd ja loovust. Seega ka nii maailma kui isennast. Eelkõige aga võimalikkust ja võimalust, vabadust, õigust, teadvust ja loovust.